Teekond Aafrika tippu

Kilimanjarole

Page 2 of 4

II päev Tansaanias: mambo Moshi?

Täna ärkasime pärast üürikest ööund tundega nagu oleks eile suurema peo mahapidanud. Tegelikult jõudsime lennult hilja ja magamamineku aeg jäi ca 3 kanti öösel. Varahommikul tutvusin vannitoas gekoga ja meie papist majutusasutuse seinad pikalt põõnata ei lasknud.

Hommikul trehvasime oma matka korraldajaga ja siis suundus Risto safarile, meie aga Moshi linna avastama.

Nelja tunni jooksul tegime linnale tiiru peale, meiega hakkas ühel hetkel kaasa jalutama rastapatsidega väidetav kunstnik. Esialgu suhtles ta meiega niisama aga üsna pea saime aru, et ta on omaalgatuslikult otsustanud meile linnaekskursiooni korraldada. Meil ei olnud selle vastu midagi, mitme tunni jooksul käisime turgudel, kõnniteena kasutatatavat raudteed mööda, kohvitehase juures ning linnasiseses looduspargis. Lisaks palusime tal meid kohalikku toitu maitsma juhatada ja nii sattusimegi toidutänavale, kus searasvas friteeritud kana oli midagi erakordselt head. Saime Moshi avastusretkel kultuurivaimustuse ja -šoki korraga! Kokkuvõtvalt oli väga äge ja põnev, meid saatis päike ja 34+ kraadi.

Risto muljetas õhtul meile oma päevast. Ta nägi safaril kaelkirjakuid, sebrasid, ahve ja teisi toredaid tegelasi. Elevant ei raatsinud end täna näole anda.

Hiljem vaatasid matkajuhid meie varustuse üle ja andsid ülevaate eesootavast. Kõige olulisem on positiivne suhtumine, eneseusk, ausus ja rohke veejoomine. Pole pole and up we go!

Askeetlikes tingimustes elamine meid ei morjenda, hoogu on maha võtnud vaid minu kohvridraama airBalticuga (kontrollige alati käsipagasi mõõte, sest nad muudavad neid nagu jumal juhatab) ja Liisa ning Bergi hilinev pagas. Kuigi nad said matka organiseerijalt rendivarustuse, ootame pikkisilmi, et nad enne homset starti siiski koti kätte saaksid.

Internet on siin jagatud rõõm, mis aga iga kasutaja osa üürikeseks kahandab. Ma annan endast parima, et siia postitusele ka mõned fotod lisada ja 23. veebruari õhtuks meie vallutusest teada anda.

PS! Mambo tähendab kohalikus swahili keeles whats up? Sellele vastatakse boa ehk cool! Tänase keelekümbluse tulemus 🙂

Lisasin nüüd lõpuks ka Liisa tehtud fotod Moshi linnatiirult! 🙂 (06.03.18)

This slideshow requires JavaScript.

Reisi I päev: üle 12h lennukites

Tervitused meie pundilt!

Meie oleme minekuvalmis! ☺️

 

Tähelepanu, valmis olla… LÄKS!

Kilimanjaro reisi sai küll pikalt planeeritud aga lõpuks läks nagu ikka kiireks. Olen mitu nädalat külmetushaigusega võidelnud ehk füüsiline vorm ei ole parim ja hingamisteed ka veel taastumas, AGA tuleb valmis olla!

Homme varahommikul stardime Aafrika suunas ja südaööks olemegi kohal. Peatume Moshi linnas ja seame end seal homme-ülehomme sisse, vaatame koos matkajuhiga veelkord varustuse üle ning seikleme ehk veidi ka ringi. Retk Aafrika katusele algab 18.02 hommikul.

Otsustasin, et ei riski pagasi kaotsiminekuga ja suutsin oma asjad mahutada seljakotti ning käsipagasi kohvrisse.

Õhuvahedeta pakitud pagasis peaks tagasiteel suveniiridele (?) ruumi jääma ära söödud geelide + batoonide arvelt.

Mainimist väärib muidugi äärmiselt tagasihoidlik eputamise varustus ehk isegi safari jaoks on mul vaid hädavajalik riietus kaasas. Ohverdasin ruumi hoopis paarile raamatule ja tipu vallutuseks varutud soojadele riietele. Nagu varemgi teadsime, ootab meid ees teekond vihmametsast kargete külmakraadideni. Külmavaresena ostsin saabastesse-kinnastesse isegi sooja tekitavad kotikesed!

Meie teekond tippu kulmineerub küll 23. veebruaril aga patrioodina kavatsen Eesti 100 auks siduda Kilimanjaro Uhuru Peaki lipuvärvides lindi! Parem oleks, et ma sinna jõuan, ei tahaks, et kink üle andmata jääb… 🙂

Püüan meie saavutustest märku anda ASAP aga ilmselt ei juhtu see enne tagasi hotelli jõudmist! Hoidke pöidlaid! 🙂

Mis matkast lisaks mälupiltidele mälestuseks jääb?

Mõned kuud tagasi hakkasin mõtlema, kuidas võiksin Kilimanjaro seikluse parimal viisil jäädvustada. Mäluga ei ole mul hästi… 🙂 Kõik viimaste aastate reisid olen mugavusest telefoniga üles pildistanud-filminud. Nii ei planeeri ma ka matkale oma hübriidkaamerat kaasa võtta. Esiteks oleks üks asi rohkem kanda ja mu matkakaaslane Liisa võtab fotograafitöö suures osas enda peale.

Sellegipoolest ei piirdu ma vaid iPhone’i ja Liisa võimalustega, vaid panen oma oskused proovile ka GoPro maailmas. GoPro ametlik maaletooja Eestis – F9 Distribution Baltic – annab mulle kaasa kõige uuema ja vingema kaamera HERO6.

Kui GoPro esindaja Andres Varega kohtusin ja ta mulle selle väikese vidina võimekusest rääkis ning tõestusmaterjale näitas, armusin esimesest silmapilgust!

Andres selgitas lisaks kaamera tehnilistele tugevustele, miks võiks põnevatele retkedele GoPro kaasa võtta, mida see võimaldab ja kuidas filmitust hiljem üks äge video kokku panna:

Olen küll varasemalt mõned korrad GoPro vanemaid mudeleid katsetanud (ja Andrest filmides HERO6 salvestama vajutanud :)) aga väga põgusalt ja ühtegi videot ma neist klippidest loonud ei ole. Aga viin end enne ärasõitu asjaga kurssi, et reisiärevuses ikka õigeid nuppe vajutaksin ja pärast materjalist ka vaatamisväärse video teha suudaksin.

Arutasime Andresega kaamera kasutusmugavust just selle hoidmise/kandmise aspektist. GoProl on kõikvõimalike olukordade tarbeks rohkelt kinnitusi ja hoidikuid. Minu eelistuseks on käes hoitav 3-Way, mida saan selle nimele kohaselt kolmel eri viisil kasutada. Teiseks ja liikumisel veelgi mugavamaks lahenduseks on traksidena toimiv Chesty, mis annab mulle ka väsinuna võimaluse teekonda jäädvustada. Matkame ilmselt suure osa ajast keppidega, seega on käed vabad võimalus 3-Wayle hea täiendus.

Mäel tuleb lisaks kõrgusele arvestada ka temperatuuri muutumisega. Elektrit aga pole ja selleks, et nutikad seadmed elus püsiksid, saan kaasa GoPro varuakud ja olen nii telefoni kui kaamera laadimiseks tellinud endale päikesepatareidega akupanga, mis loodetavasti ikka reisi alguseks kohale jõuab.

GoPro HERO6 kaamerast saab hea ülevaate ka järgnevast videost:

Andrese mainitud rakendused GoPro App ja Quick on mul juba alla tõmmatud, nii et video- ja fotograafi seisukohast olen reisiks valmis!

Kilimanjarole ABC: käsiraamat mägimatka võhikutele

Vaatamata sellele, et ma nii möödunud aasta lõpus kui 2018. alguses lugemisele olulisemalt suuremat rõhku panin, venis mul teise Kilimanjaro raamatu lugemine korralikult… aga lõpetatud ta sai!

Raamatuks oli Henry Stedmani “Kilimanjaro – The Trekking Guide to Africa’s Highest Mountain”. Tegemist ei ole ilukirjandusega, vaid käsiraamatuga, mis annab ülevaate kõigest, mida Kilimanjaro (ja mõne teisegi mäe) vallutuseks teadma peaks/võiks. Mina lugesin küll veidi vananenud, 2006. aasta trükki, aga asjakohast infot oli selleski piisavalt. Nagu ma aru saan, uuendatakse raamatut ja sellega seotud veebilehte nii sageli kui võimalik ning asjaosalised ootavad kõigilt matkalistelt samuti uut ja huvitavat infot.

Detailideni ma ei lasku, sest neid on palju ja huvitatutele laenan hea meelega raamatut (mis on nüüd küll osaliselt markeriga joonitud, põhjalik lugemine sai tehtud siiski! :)). Aga toon välja mõned infokillud, mis on ehk kõigile põnevad teada:

  • Kilimanjaro asub ekvaatorist kõigest 330 km kaugusel ja mäel matkades on võimalik kogeda nelja erinevat kliimavöödet;
  • kohalike jaoks ei ole tegemist ainult mäega, vaid eelkõige vabaduse sümboli ja Tansaania embleemiga;
  • retke planeerides tasub silmas pidada, et jaanuarist märtsini on mäel külmem ja lumisem, samas on ilmad selgemad ning rajal vähem matkajaid. Märtsist maini kestab vihmaperiood, juunist oktoobrini on aga taevas Kili kohal pilvisem. Sellele vaatamata on siis turistide hordid kohal.
  • matk tippu ei ole ainus, mida Kilil ette võtta. Korraldatakse ka maratoni ja pakutakse eraldi väljakutset neile, kes end üle võlli proovile panna soovivad:
  • oma mägimatka aega on kõigil võimalik teel olles pikendada, kui peaks tekkima soov aklimatiseerumiseks lisaaega võtta. Erandiks on Marangu rada, millel olles tuleb arvestada ka kohtade broneerimisega hüttides.
  • nagu iga teisegi ekstreemsemat sorti tegevuse puhul, tuleb valitud matkabürooga sõlmida leping, milles on väga detailselt kirjas, mis matka hinnas ja mäel tagatud on;
  • Marangu rada, mille ka meie ette võtame, on vanim ja populaarseim. See on ka kõige ligilähedasem tee, mille võttis oma esimesel edukal tipuvallutusel ette legendaarne Hans Meyer. Raja läbimine võtab aega 5-6 päeva ja telkide asemel ööbitakse hüttides. Marangu rajal olles võetakse tippu jõudmiseks ette 35-kilomeetrine matk ülesmäge, millele järgneb vahetult sama pikk teekond alla. Alustatakse 1860 meetri kõrguselt.

  • 1861. aastal üritas Kili tippu jõuda Charles New ja tal oli kaasas 13 porterit, kes kõik matkasid alasti. Nad jõudsid lume piirini ja täielikuks eduelamuseks soovitatakse siiski kohaseid riideid kanda
  • Tansaaniast üle veerandi moodustavad looduskaitsealad ja -pargid, sh Kilimanjaro rahvuspark;
  • aastaid on vaieldud mäe täpse kõrguse üle ja tegelikult on jõutud tulemuseni, et Kilimanjaro tipp asub 5892,55 meetri kõrgusel. Levinud kõrgus 5895 meetrit on aga sellegipoolest ametlikuna püsima jäänud.

Lõpetan postituse minu motivatsiooni veelgi boostinud raamatu autori sõnadega: “… climbing up Kilimanjaro will still be one of the hardest things you ever do. But it will also, without a doubt, be one of the most rewarding.” 🙂

Page 2 of 4

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén

Liitu blogi jälgijatega või jaga seda teistega!