“I asked the Zebra,
are you black with white stripes?
Or white with black stripes?
And the zebra asked me,
Are you good with bad habits?
Or are you bad with good habits?
Are you noisy with quiet times?
Or are you quiet with noisy times?
Are you happy with some sad days?
Or are you sad with some happy days?
Are you neat with some sloppy ways?
Or are you sloppy with some neat ways?
And on and on and on and on and on and on he went.
I’ll never ask a zebra about stripes…again.”

/Shel Silverstein/

(koondtõlge: sebra triipude üle ei tasu pead murda :))

Pärast Kilimanjaro seiklust ja ühte puhkepäeva reisisin kohaliku liinibussiga Moshist Arusha linna, et panna Tansaania reisile punkt imelistes safarites. Eelarvamuste kiuste oli teekond Arushasse turvaline, buss moodne ja tüütuks kujunes ainult kuum ilm ning teeoludest tulenev pikk sõiduaeg 80 km = 2,5 tundi. Teeolude all pean silmas iga paarisaja meetri tagant maanteel olevaid kiirust piiravaid muhke, mida on seal tõesti palju. Maantee ääres on pea vahetpidamata külad ja kõnniteed puuduvad, nii armastavad kohalikud sõiduteel kõndida ja liiklusõnnetused põhjustavad Tansaanias kõige enam surmasid. Aeg läks aga üpris kiirelt, kuna bussis üürgas telekast kohalik hip-hop/rap muusika ja need videod olid päris haaravad. Lisaks muutus loodus Arusha poole liikudes lopsakamaks ja poolel teel ilutses Meru mägi (4 565 m). Naljakas oli see, et suuremates peatustes piirasid bussi sisse näksimismaterjaliga kaubitsejad, kes näiteks grillitud maisitõrviku mu aknast sisse surusid, et ma selle kindla peale ostaks! 🙂

Arushas suundusin esmajoones ööbimispaika ja nautisin seal samas pitsat. Mäetoidule oli see tõeline vaheldus! Sain teada, et pean hommikul 8:30 valmis olema ja olin safarite eel ikka väga ootusärevuses. Ma ei hakka siia kirjeldama kohalikku safariga seotud korraldust, see on omaette ooper 🙂 aga kui keegi plaanib minna, siis võin selle tohuvapohu osas muljeid jagada.

Safarid toimisid selliselt, et me olime džiibis, mille katus tõsteti parki jõudes üles ja kui nägime huvipakkuvaid loomi, sõitis autojuht aeglasemalt või peatus, et saaksime suud lahti vaadata-jäädvustada. Taolisi autosid oli igas pargis ohtralt ja kui eemalt oli näha, et ühes kohas on kamp autosid koos, oli selge, et mõni põnev loom seal oma asja ajas. Rajad olid autodel ees ja parkides olid isegi teeviidad ning lõunaplatsid, kus kas piknikuna või autodes söödi. Viimane ettevaatusabinõu tuli ette võtta kaagist ahvide või näljaste kullide ja lindude tõttu. Pargid olid väga puhtad ja loomade-lindude toitmine rangelt keelatud. Teel olles oli autost väljumine ja eluslooduse segamine samuti keelatud. Respekt!

Minu esimene safaripäev möödus Tarangire pargis. Selleks liitus minu ja giidiga kaks jaapanlast ning pidime sõitma ca 1,5 tundi, et parki jõuda. Kohe alguses ei suutnud ma seda elu ja olu ära uskuda. Olime vaevu parki jõudnud kui märkasime kaelkirjakuid puude varjus end jahutamas ja lehti nosimas. Järgmisena möödusid meist imekenad kitseliste karjad (ma ei mäleta kellegi liiki, nii et lahterdan nad oma äranägemise järgi :)). Kõige enam oli selles pargis elevante ja neid võisin päeva jooksul kokku lugeda 30-40 kanti!!! Mitmel korral olime neile nii lähedal, et londiste nosis autost meetri kaugusel põõsast. Tarangires nägime ka erinevaid ahve ja emalõvisid. Kaslastele kohaselt lesisid nad keskpäeval puude varjus aga üks neist pakkus meile endast ka jalutades vaatepilti. Lõvi on ikka safari kuningas küll!

Safarituuri lõpetasime pärastlõunal ja kuna pimedani oli veel aega, pakkus giid, et kas soovime ka masaide külla minna. JAH! 10 dollari eest ootas meid ees tervitustants, nägime masaide elu-olu, meeste hüppamisrituaali ja algupärast tuletegemist. Kogu küla tundus mulle peaaegu usutav aga hiljem kuulsin ikka, et päriselt ei suuda ka masaid muutunud ühiskonnas oma asja ajada ehk nad on suures osas linnadesse kolinud või on nende külaelu moodsamaks muutunud. Põnev oli sellegipoolest, isegi kui see kõik näitemäng oli…

Teisel safaripäeval liitus minuga paarike USAst, nad on juba 7 kuud maailmas ringi rännanud ja jätkavad seda kokku 12 kuud. Väga inspireeriv ja tore tutvus! Giidiga koos seadsime aga suuna Manyara järve parki. Mina liitsin selle pargi enda reisiplaanidesse, kuna olin eelnevalt lugenud ja vaadanud lugematul hulgal fotosid, mis kinnitasid, et seal on PALJU flamingosid. Kes mind lähemalt tunneb, see teab, et flamingod on mu linnuarmastus!

Park oli ööbimispaigast ca poole tunni tee kaugusel. Kohe alguses tundus see täiesti teistsugune koht, teed ümbritses tihedam puude-põõsaste võsa ja raske oli sealt silmaga midagi eristada. Kõige enam nägime selle retke jooksul ahve ja lagedamale jõudes samuti kitselisi, pühvleid ning loomulikult bumbasid ehk “Lõvikuninga” multikast tuntud kifti sealiiki. Nad liikusid ringi peredena ja huvitav oli see, et süües nad põlvitasid esijalgadel ning liikuma asudes tõstsid sabad tikksirgelt püsti nagu antennid ja panid ajama :).

Selle safaripäeva saatuslik hetk saabus aga siis kui nägin esmakordselt sebrasid. Nad liikusid ringi kampadena ja olid autole väga lähedal, jalutasid muuseas üle tee või vaatasid mulle otsa, ise samal ajal heina mugides. Tõeliselt ägedad loomad! Ma sattusin nende imeliselt triibukehast täiesti vaimustusse, isegi lakk on triibuline! Nad lihtsalt tundusid nii rahumeelsed ja rõõmsad, pruunikama tooniga poegadest ma ei hakka üldse rääkimagi :). Sebravaimustuses tegin neist rohkelt fotosid ja olin oma päevaga väga rahul.

Hiljem nägime veel jõehobuseid tiigis sulistamas ja kahte neist omavahel kaldal rüselemas. Nägime ka erinevaid linnuliike, sh majesteetlikke kulle aga minu lemmikuid flamingosid mitte. Giid teatas üpris tuimalt, et no nad ei olegi ju praegusel ajal siin! Mida? Kus nad on siis? Veidi eemal! Ahah… Olin selles veidi pettunud, et keegi (sh ma ise) mind sellest varem ei informeerinud. Samas on üks põhjus rohkem Aafrikasse tagasi minna!

Manyara pargipäev oli lühem ja jõudsime ööbimispaika varakult. Majutus oli mul mõlemal ööl samas kohas, lounge’iks nimetatud paigas, kus enamik rahvast peatus platsile seatud telkides aga ma suutsin endale majas asuva toa välja kaubelda. Sel pärastlõunal hakkas ka müristama ja väga tugevalt vihma sadama, nii et iseenesest lõppes safaripäev õigeaegselt.

Kolmandaks päevaks oli mul valitud Ngorongoro park, mis tõotas endast kirssi tordil. Sõit parki kestis oluliselt kauem, kuna tegemist on endise vulkaani kraatriga ja pidime kõigepealt kõrgust võtma ning siis kraatrisse laskuma. Temperatuur oli seal oluliselt jahedam ja ootusärevus kasvas iga meetriga. Minu kaaslasteks olid šveitslane, rootslane ja kaks sakslast. Õnneks oli tore kamp!

Parki laskudes sain taaskord korralikku vau-efekti kogeda. Milline avarus ja vaade! Kraater nägi välja nagu hiigelsuur supikauss, mille äärtes on mägine ja metsik loodus. Keskel aga pigem lauge maa, mõned tiigid, järved ja veidi ka põõsaid ning puid. Eelnevatel päevadel kohatud loomad olid enamuses kõik kohal aga korda kümme ehk suurte karjadena. Kõige enam kohtasime taaskord sebrasid, pühvleid, erinevaid kitselisi aga ka ägeda harjaga kurgi, koiotte ja metskassi. Lõvid peesitasid taaskord varjus ja sellest oli kahju, kuna just Ngorongoros nähakse lõvisid live’is endale toitu murdmas või perega askeldamas. Suurest viisikust jäi minul puudu ninasarvik, keda antud pargis harva kohtab ja üldse on neid kahjuks maailmas üha vähem alles…

Ngorongoro park oli safaripäevadest mu lemmik. See keskkond oli iseenesest nii lummav ja ajas mul ära igasuguse isu loomaaeda kedagi läbi võre vaatama minna. Ahjaa! Ma nägin kahel päeval ka leopardi, kes mõlemal korral puu otsas lõunauinakut tegi aga seda pidin binokliga jälgima, sest nad tee ääres uinakut teha ei riski. Aga, nähtud!

Lisan siia veel mõned fotod ja kuna ma olen siiani sebradesse täiesti armunud siis panin kokku ka mõned GoProga tehtud klipid Ngorongorost:

This slideshow requires JavaScript.