Vaatamata sellele, et ma nii möödunud aasta lõpus kui 2018. alguses lugemisele olulisemalt suuremat rõhku panin, venis mul teise Kilimanjaro raamatu lugemine korralikult… aga lõpetatud ta sai!

Raamatuks oli Henry Stedmani “Kilimanjaro – The Trekking Guide to Africa’s Highest Mountain”. Tegemist ei ole ilukirjandusega, vaid käsiraamatuga, mis annab ülevaate kõigest, mida Kilimanjaro (ja mõne teisegi mäe) vallutuseks teadma peaks/võiks. Mina lugesin küll veidi vananenud, 2006. aasta trükki, aga asjakohast infot oli selleski piisavalt. Nagu ma aru saan, uuendatakse raamatut ja sellega seotud veebilehte nii sageli kui võimalik ning asjaosalised ootavad kõigilt matkalistelt samuti uut ja huvitavat infot.

Detailideni ma ei lasku, sest neid on palju ja huvitatutele laenan hea meelega raamatut (mis on nüüd küll osaliselt markeriga joonitud, põhjalik lugemine sai tehtud siiski! :)). Aga toon välja mõned infokillud, mis on ehk kõigile põnevad teada:

  • Kilimanjaro asub ekvaatorist kõigest 330 km kaugusel ja mäel matkades on võimalik kogeda nelja erinevat kliimavöödet;
  • kohalike jaoks ei ole tegemist ainult mäega, vaid eelkõige vabaduse sümboli ja Tansaania embleemiga;
  • retke planeerides tasub silmas pidada, et jaanuarist märtsini on mäel külmem ja lumisem, samas on ilmad selgemad ning rajal vähem matkajaid. Märtsist maini kestab vihmaperiood, juunist oktoobrini on aga taevas Kili kohal pilvisem. Sellele vaatamata on siis turistide hordid kohal.
  • matk tippu ei ole ainus, mida Kilil ette võtta. Korraldatakse ka maratoni ja pakutakse eraldi väljakutset neile, kes end üle võlli proovile panna soovivad:
  • oma mägimatka aega on kõigil võimalik teel olles pikendada, kui peaks tekkima soov aklimatiseerumiseks lisaaega võtta. Erandiks on Marangu rada, millel olles tuleb arvestada ka kohtade broneerimisega hüttides.
  • nagu iga teisegi ekstreemsemat sorti tegevuse puhul, tuleb valitud matkabürooga sõlmida leping, milles on väga detailselt kirjas, mis matka hinnas ja mäel tagatud on;
  • Marangu rada, mille ka meie ette võtame, on vanim ja populaarseim. See on ka kõige ligilähedasem tee, mille võttis oma esimesel edukal tipuvallutusel ette legendaarne Hans Meyer. Raja läbimine võtab aega 5-6 päeva ja telkide asemel ööbitakse hüttides. Marangu rajal olles võetakse tippu jõudmiseks ette 35-kilomeetrine matk ülesmäge, millele järgneb vahetult sama pikk teekond alla. Alustatakse 1860 meetri kõrguselt.

  • 1861. aastal üritas Kili tippu jõuda Charles New ja tal oli kaasas 13 porterit, kes kõik matkasid alasti. Nad jõudsid lume piirini ja täielikuks eduelamuseks soovitatakse siiski kohaseid riideid kanda
  • Tansaaniast üle veerandi moodustavad looduskaitsealad ja -pargid, sh Kilimanjaro rahvuspark;
  • aastaid on vaieldud mäe täpse kõrguse üle ja tegelikult on jõutud tulemuseni, et Kilimanjaro tipp asub 5892,55 meetri kõrgusel. Levinud kõrgus 5895 meetrit on aga sellegipoolest ametlikuna püsima jäänud.

Lõpetan postituse minu motivatsiooni veelgi boostinud raamatu autori sõnadega: “… climbing up Kilimanjaro will still be one of the hardest things you ever do. But it will also, without a doubt, be one of the most rewarding.” 🙂