Teekond Aafrika tippu

Kilimanjarole

Month: October 2017

Aafrikas tulgu või tina, ninasarvikul teen pika nina

Safaripostitusele mõeldes hakkas mul peas kõlama Helgi Sallo “Sõit pilvelaeval“. Minuga on kuidagi nii, et elan justkui seiklusfilmis ja mu aju genereerib taustal sobivaid soundtracke! 🙂

Aga seekord on mul plaanis jagada hoopis põgusat ülevaadet mind ees ootavast safarist Aafrikas. Nagu eelnevates postitustes mainisin, võtan pärast Kilimanjaro vallutust kolme päeva jooksul ette kohapealse looduse ja loomad. Nüüdseks on selgunud, et minu kambajõmmid seda osa reisist kaasa ei tee. Üksi jäädes tundus mulle turvalisem kohalike mäematka korraldajate asemel safari läbi eestlaste Aafrikareiside organiseerida. Safariseltskonna moodustavad kaks taanlast + mina + veel keegi…

Kolme päeva jooksul külastame nii kahte rahvusparki kui vulkaani kraatrit (!), kuhu on samuti looduspark tekkinud. Ma olen äärmiselt põnevil just eksootiliste loomade ja lindude nägemise ootuses. Kindlasti on sealses looduses ringi sõitmine juba omaette seiklus, aga kui kaelkirjak või lõvi mu lähedusse satuvad, kaotan ma kindlasti suurest õnnest enesevalitsuse! 🙂

Safariplaan näeb välja järgmine:

25.02.2018 TARANGIRE RAHVUSPARK 

Sõidame Tarangire rahvusparki, kus veedame terve päeva. Tarangires on mitmekesine maastik, vanad Baobab puud (suurimad Aafrikas) ja Tarangire jõgi, mis lookleb läbi pargi ning meelitab hulgaliselt metsloomi, sh elevandid, lõvid, leopardid, pühvlid, sebrad, kaelkirjakud, antiloobid ja erinevad värvilised linnud. Lõpuks sôidame Panorama Campikuhu ööbima jääme.

26.02.2018 NGORONGORO KRAATER

Sõidame Ngorongoro aladele, mis on tegelikult vana vulkaani kraater. Kraatri servalt avaneb hingemattev vaade 600 m sügavusele ja 20 km läbimõõduga kraatripõhjale. Öeldakse, et kui kusagil maakeral võiks olla loomade paradiis, siis on see kindlasti seal. Laskume kraatri põhja järve piirkonda, kus saame loodetavasti näha flamingosi ja avatud savannis toitu jahtivaid lõvisid. Öö veedame taas Panorama Campis.

27.02.2018 MANYARA JÄRVE RAHVUSPARK

Sõidame Lake Manyara rahvusparki. Suurematest loomadest näeme seal elevante, gaselle, kaelkirjakuid, jõehobuseid ja ahve. Akaatsiametsad varjavad rahvuspargi tuntuimaid, kuid raskesti tabatavaid loomi – puudel ronivaid lõvisid. Järve ääres võib aga kohata tuhandeid flamingosid. 

 

 

Sellega on kolm safaripäeva sisustatud ja loodetavasti satun toreda seltskonnaga väga heal ajal loomi ning loodust vaatlema!

Soojenduseks matk vulkaan Vesuuvi kraatrini

Selle aasta imeliste reiside täienduseks oli mul septembri lõpus-oktoobri alguses võimalik taaskord külastada Roomat ja esmakordselt Amalfi rannikut. Kogutud emotsioonidest võiks kirjutada raamatu! Soovitan taolist seiklust kõigile! 😉

Kilimanjaroga seoses jagan aga muljeid just Itaalia reisi lõpus tehtud Vesuuvi retkest. Reisile minek oli nii ootamatu, et igasugune planeerimine toimus hoo pealt ja nii oligi äge. Sellepärast ei osanud ma ei arvata ega unistada, et tekib võimalus üht väiksemamõõdulist ent ohtlikku mäge vallutada.

Sõbralt saadud vihje ja Google’i info tulemusena võtsime reisi eelviimasel päeval sihiks just Vesuuvi kraatri ning sama vulkaani tuha alla jäänud Pompeii linna külastamise.

Vesuuv asub Napoli lähedal Campanias ja paistab oma 1281 meetriga silma sealsel rannikul ilutsevatesse linnadesse. Pursanud on vulkaan rohkelt ja viimati juhtus see 1944. aastal. Siiani peetakse seda üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks. Vulkaanipurske risk ei sega aga selle läheduses elavat 3 miljonit inimest, kes 79. aastal toimunud legendaarse hävingu ilmselt unustanud on…

Võiks ju eeldada, et vulkaani, mida on kilomeetrite kauguselt näha, leiab kergelt üles. Aga oh ei! Kuuldavasti viivad vulkaani tipu suunas üksikud autoteed ja internetist leidsin kaks ametlikku parklat, kust edasi tuleb kas bussiga või jala minna. Ilma igasuguse eelistuseta võtsime sihiks 1 km kõrgusel asuma pidanud variandi aga sinna kohale jõudes ootasid meid ees suletud väravad.

Kultuurišokina eelnes väravatele kitsas mäkke roniv tee, mille ühel pool laius kummituslik põlenud kiitsakatega puudega mets. Teisel pool ilutsesid aga UHKED villad ja kuurordid, mida eelkõige pulmadeks kasutatakse. Kontrastne!

Taaskord guugeldamise tulemusena õnnestus siiski leida ka teise parkla asukoht, kuhu ca pool tundi hiljem jõudsime. Auto tuli jätta tasulisse parklasse ehk tee äärde ja sealt edasi minna kraatrini kas jala või minibusisga. Teadmata täpselt kui pikk teekond ees ootab, tasusime edasi-tagasi sõidu eest 2 eurot/in ja jõudsime loetud minutid hiljem järgmise parklani. Täpselt ei saanudki aru, kellel oli privileeg peale turistibusside sinna sõita. Seal oli putkast võimalik osta Vesuuvi pargi pilet ja 10 eurot vaesemana alustasime oma teekonda.

Viited olid puudulikud ja nii lonkisime esialgu võõra seltskonna sabas, hiljem täiesti omapäi kiitsakat rada pidi mäest üles. Ilm oli tuulevaikne ja soe, isegi palav, nii et täiendavad riided tundusid ülearused. Marssisime aeglasel sammul looduse vaikuses mööda juhisteta teed, mis nagu uss meid kuhugi kõrgemale suunas. Alla ei raatsinud ka enam minna, kuigi ainsad sildid, mida nägime, viitasid juba läbitud piletimüügile…

Lõpuks jõudsime siiski inimtühja vaateplatvormini, mille juures oli ka turistiputka. See andis lootust, et vähemalt kunagi on keegi sealtkaudu üles läinud. Jätkasime teekonda ja ühel hetkel olimegi kohal. Rahulikus tempos kulus kraatrini jõudmiseks umbes pool tundi.

Vulkaani tipus tormas meie suunas proua asjapulk, kes suurte silmadega pärima hakkas, kust ja miks me tuleme ning teatas, et peame ikka piletid ka ostma. Segukeeles õnnestus mul talle selgeks teha, et meil on piletid ja temal omakorda mulle, et me tulime suletud rada pidi. Selle aasta augustis olevat mäel metsatulekahju olnud ja seetõttu on teine rada suletud. Me olime aga jätkuvalt rahul, et eksinuna inimtühja ja vaikset rada nautides üles tulla saime.

Kraatri juures oli õhk jahedam ja ümbritsev olustik sünge. Turiste oli rohkelt ja kõigile kohale jõudnutele avanes võimalus ka suveniiri ning süüa-juua osta.

 

Kraatrile saab läheneda mitmest vaateaugust aga päris tiiru peale teha ei saa, pigem pool sellest. Veidi hirmutavana tuli ka sel päeval kraatrist tossu ja Vesuuvi tippu ümbritsevad tumedad pilves lisasid asjale ehedust juurde.

 

Fotod siin ja seal ning olimegi oma elamuse kätte saanud. Retk üles kraatri juurde oli äge, ilusad üha kõrgemalt avanevad vaated Vesuuvi ümbritsevatele linnadele ja suursugune kraater on seda suhteliselt lihtsat teekonda väärt.

 

Alla suundusime siiski õiget rada pidi, mis oli kaasturistidest tulvil ja oluliselt laiem, laugem ning lühem. Saime veelkord kinnitust, et kogemata ringiga minek oli end ära tasunud. Kui võimalik valida, siis soovitan putkadest vasakule jäävat rada aga ei julge garanteerida, et see avatuse korral sama inimvaene on.

Huvilistel soovitan kindlasti kaasa võtta veepudel ja näiteks sall, kuna üleval on temperatuur madalam (suvel pole vast vaja). Tundus, et kraatri juurde annab sõita ka rattaga või isegi joosta, kui vaid jaksu on. Meie sammusime mõõdukas tempos aga sellegipoolest tundsin, kuidas süda puperdab ja aeg-ajalt tegime ka vaate- ning puhkepeatusi. Mõtlesin seal omakeskis, et Kilimanjarol on kindlasti veelgi rahulikum tempo aga oluliselt keerulisemates tingimustes tuleb vastu pidada mitmeid päevi. Vesuuvi vallutus andis minimaalse ettekujutuse, mida mäeretk tähendab ja suurendas veelgi veebruari ootust! 🙂

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén

Liitu blogi jälgijatega või jaga seda teistega!