Teekond Aafrika tippu

Kilimanjarole

Month: August 2017

Kes ei söö, see tippu ei jõua! Mägironija toidukatsetuste I osa!

Kilimanjarole matkanud tuttavatega rääkides ja mäereisi kohta lugedes sain üllatusena teada, et kuigi energiat kulub retkel palju, väheneb seal söögiisu iga kõrgemale tõustud meetriga.

Isegi kui kellelgi on statistika kohaselt reeglina kehakaalust kaduva 3-5 kg üle hea meel, on toidust lisaenergia saamine Kilil siiski eluliselt oluline või vähemalt tippu jõudmise eelduseks.

Igapäevased toidukorrad on Kilimanjarol tagatud matkakorraldaja poolt. Enamasti pakutakse kolm einet päevas + õhtuoode. Toidud pidavat olema maitsvad ja ma loodan, et meie ei ole selles osas erandiks ning saame kuni isu olemasoluni kohalikku kööki nautida. Ikkagi ekstreemsetes tingimustes söömine ja puha… meie oma Dinner At The Mountain!

Lisaks kokkade pakutavale toidule soovitatakse mäele kaasa võtta ka näksimist, milleks praktilisuse kaalutlustel on enamasti erinevad batoonid. Näksimiseks valitud kraam peaks olema väike, et päevane kogus taskutesse mahuks ja ilmastikukindel, kuna näiteks tipule lähemale jõudes on oht vedeliku külmumiseks. Vähem tähtis ei ole ka see, et vahepala annaks energiat ja isupuuduse korral ampsama meelitaks.

Seega otsustasin, et Corny jt müslibatoonid on küll toredad aga katsetan varakult aktiivset elu ja sportimist toetavaid spetsiaalseid tooteid. PULS Nutrition saatis oma ägedast valikust mulle testpaki, millest olen nüüdseks kõik järele proovinud.

Maitsesin nii energia- kui proteiinibatoone, proteiinivahvleid ja -küpsiseid, energiashotte ning maitsestatud valgupulbrit. 

Esialgu tarbisin uusi ja põnevaid tooteid vaid sportliku tegevuse toetamiseks, näiteks enne/pärast jooksu või surfi. Tunnistan aga ausalt, et üsna pea said batoonid osaks ka lihtsalt kiirematest päevadest kui toidukord kas hilines või vahele jäi. Selle leevenduseks haarasin vahepalaks taas midagi PULSi valikust.

Minu lemmikuteks kujunesid energia- ja proteiinibatoonid. Kasutasin energiabatoone eelkõige enne jooksutrenne või muud füüsilist koormust. Proteiinibatoone aga pigem pärast aktiivset sooritust kui prae kallale asumine tundus liig, aga keha ootas energia taastamiseks turgutust.

Niisama maiustamise ja nälja kustutamise eesmärgil nautisin ka proteiiniküpsiseid, mis on aga sõltuvust tekitavalt maitsvad!

Kilimanjarole minekut silmas pidades on nüüd selge, et PULSi valikust soovin kindlasti kaasa võtta just energia- ja valgubatoonid. Saan neid enne ja pärast matkapäevi jõuvarude säilitamiseks ning täiendamiseks nosida. Batoonide maitsed on ka sellised, millest mu mäepirtsakusest mõjutatud keha vast loobuda ei suuda (juustukook! šokolaad! kookos!).

Soovitan neid tooteid katsetada kui aktiivne eluviis vahepalasid nõuab või mõni pikem retk käsil. Batoone on hea kaasa haarata ja raskel hetkel oled endale ettenägelikkuse eest äärmiselt tänulik! 😉

 

Minu Kilimanjaro ehk igaühe Everest

“Minu Kilimanjaro” raamatut ma enam kirjutada ei saa, kuna see tükk on juba tehtud. Aga ma lõpetasin mõned päevad tagasi Janika Vaikjärve üllitise lugemise ja kuigi tegemist on pigem ilukirjanduse kui faktidest tulvil reisiraamatuga, märkisin ära mõned mõtted, mida Kili huvilistega jagada:

  • Usutakse legendi, et kui oled Aafrika katusel käinud, täitub sinu unistus: mäevaim ilmutab end kas nägemuses või unenäos ja sa tead, mida pead elus edasi tegema.Eks tegelikkuses annab mäeretk võimaluse oma mõtetega hetkes olla ja nii saabub ka selgus asjades, mis igapäeva virrvarris kuidagi ei lahene. Loodan kogeda sarnast “valgustatust”… 🙂
  • Kilimanjaro nime pärinemise kohta on erinevaid versioone. Aafrika tšagade hõimu liikmed olevat ammustel aegadel lumist tippu nähes otsustanud lähemalt uurida, millega tegu aga eriti kaugele nad ei jõudnud. Sellest tulenesid nimed Kilemanjaare, Kilemanyaro ja Kilelemanjaare, mis tähendavad “see, millele jäädakse alla” või “see, mis on võimatu”.
    Teise legendi kohaselt tähistab mäe nimi valguse mäge, suursugust mäge või karavanide mäge.
  • Kilimanjaro on kohalike jaoks “taevasaar”, mis esindab viit kliimavööndit. Mäel on erinevad metsatüübid ja üle 1200 taimeliigi, loomaliike aga vähe.
  • Statistika kohaselt jõuab mäe tippu 75 % matkajatest ja eelkõige vale tempo ning vähese aklimatiseerumise tõttu. Ületreenitud inimestel on selles osas eriti raske, kuna lihased vajad rohkem hapnikku.
  • Mägironijatele saab Kilil kõige sagedamini saatuslikuks mäestikuhaigus ehk AMS. Mäestikuhaigust ei põhjusta mitte hapnikupuudus, vaid õhurõhk, mis langeb umbes kümnendiku iga tõustud 1000 m kohta. Kilimanjaro tipus on õhurõhk vaid 40 % merepinnal valitsevast. Kopsud ei täitu õhuga nii kergesti, kuna langenud rõhu tõttu surutakse seda kopsudesse vähem ja iga hingetõmbega jõuab kopsudesse pea poole vähem hapnikku.
    Kergemad mäestikuhaiguse haiguse sümptomid on söögiisu kadumine, unisus, peavalu, iiveldus, väsimus, kiire pulss, lihasnõrkus ja kõhulahtisus. AMSiga kaasnevaid sümptomeid tunneb üle 80 % Kilil matkajatest.
    Raskematel juhtudel tekib kopsu- ja ajuturse (HAPE, HACE) või kaob teadvus. Giidid hoiavad aga ronijatel silma peal ja kui keegi tunneb end näiteks 4000 m peal halvasti, tuleb ta mäelt alla taastuma.
    Mäeoludega kohanemiseks vajab organism aega, mistõttu tasub teekond planeerida pigem pikema kui lühema aja peale.

Lisaks on raamatus mitte liiga tõsiselt võetav põhjuste loetelu, miks peaks just naised Kili teekonna ette võtma:

Janika algatuse naiste Kilimanjaro vallutuse innustamiseks ja seeläbi heategevusse panustamiseks leiad Dreamers & Doersi näol ettevõtmise kodulehelt.

Raamatus on loetletud ka mõned Kilimanjaro rekordid, mille põhjaliku ja ajakohane ülevaade on pidevalt uuendataval rekordite lehel.

Alustasin nüüd ka teise varasemas postituses mainitud Kilimanjarot puudutava raamatuga, mis keskendub just faktidele ja on detailseks teejuhiks matka planeerimisel. Üsna pea jagan killukesi ka sellest kirjutisest! 😉

Enne kui katusele ronime, tutvume selle ehitusega

Informatsiooni on Google’is kõige, sh Kilimanjaro, kohta rohkem kui rööprähklev ajapuuduses digiinimene jõuab läbi lugeda. Seega teen kokkuvõtte põhilisest, mida Kilimanjaro vallutamisest teada võiks – selleks, et teekonnal silma peal hoidmine põnevamalt kulgeks ja loomulikult täiendava uudishimu ning mäevallutussooviga nakatamise eesmärgil! 🙂

Kilimanjarot kutsutakse Aafrika katuseks, kuna tegemist on kõrgeima Aafrika mäe ja Tansaania tipuga. Oma eraklikkusega ehk paiknemisega üksi keset tasandikku, kuulub Kilile ka maailma kõrgeima eraldiseisva mäe tiitel. Kui sellest jääb veel väheks, lisavad aukartust mäe 5895 meetrit, mis paigutavad Kilimanjaro seitsme kuulsa tipu hulgas neljandale kohale. Mäge ümbritseb Kilimanjaro rahvuspark, mille elanikkond räägib iseenda eest.

Kilimanjaro on tegelikult vulkaan, millel kolm eraldi koonust: Kibo (Uhuru Peak) 5895 m, Mawenzi 5149 m ja Shira 3962 m. Mägi vallutati esmakordselt 1889. aastal Saksa geograaf Hans Meyeri ja Austria mägironija Ludwig Purtschelleri poolt. Kibot katab aastaringselt jääkate, mis oli inspiratsiooniks ka Ernest Hemingway 1938. aasta kuulasale novellile “The Snows of Kilimanjaro”.

Pärast esimesi tippu tõusjaid sai Kilimanjarost mägironijate ja seiklusturismi armastajate meka. Öeldakse, et mägironimise soovi tekkimisel on Kili selleks kõige lihtsam variant. Igal aastal jõuab ihaldatud kõrguse vallutuseni ligi 35 000 matkajat. Samas on teada-tuntud tõde, et ühtegi mäge ei tasu alahinnata ja see kehtib ka Aafrika katuse puhul. Negatiivne statistika on pigem puudulik aga kuulduste kohaselt sureb mäel erinevate terviseprobleemide tõttu igal aastal 3-7 inimest. Aga! Mida aasta edasi, seda enam arendatakse edasi ka Kilimanjaro radasid ja ka inimesed on teadlikumad ning loodetavasti ettevaatlikumad…

Kilimanjaro tippu jõudmiseks on erinevad võimalused – kokku 6 ametlikku rada. Neist kolm lähenevad Kibole lõunast, kaks läänest ja kuues kirdest. Rajad on erineva pikkuse, raskusastme ja maastikuga. Üldjoontes saab igal rajal nautida nii vihmametsa kui lumiseid nõlvasid, mõnel rajal on aga järsemad tõusud ja looduse ilu rohkem. Kõige suurema erinevusena on Marangu ehk Coca-Cola rajal võimalik tipuni jõuda mugavust ehk telkide asemel hüttides ööbimist nautides. Kilimanjaro retk kestab sõltuvalt raja valikust 5-7 päeva, millele eelneb ja järgneb ka puhkepäev kas lennust või vallutusest taastumiseks. Head rajakirjeldused on välja toodud ühe mäeretkede korraldaja lehel.

Mäevallutus soovitatakse ette võtta Eesti mõistes talvekuudel, kuna sel ajal on Kili kliima meie jaoks kõige soodsam. Parim aeg reisiks on jaanurist-märtsini kui sademeid on vähe, tipp lumine ja taevas selge.

Sõltuvalt raja valikust ja grupi suurusest algab Kilimanjaro vallutuse hind 1200 USD-st. Mida pikem retk ja keerulisem rada, seda kõrgem on hind. Enamasti on iga ronija kohta ette nähtud kaks kotikandjat, seltskonnas on veel ka giid/id ja kokad. See tähendab, et isegi suure privaatsussoovi korral tuleb arvestada korraliku ent turisti ohutust tagava kambaga. Lisaks mäevallutuse hinnale tuleb arvestada lennupiletite ja soovi korral ka safari ja/või Sansibari väisamise kuluga. Kogu reisi eelarve kujuneb vastavalt eelistustele aga algab 2500 eurost.

Kilimanjarost on kirjutatud mitmeid raamatuid ja loodud väga hea ja kasuliku infoga veebilehti, seega ei hakka ma kogu infot siia ringi kirjutama. Ostsin endalegi uudishimu rahuldamiseks ja ajaviitelugemiseks kaks Kilist rääkivat raamatut, mida õige pea siin kiita või laita saan.

Kel huvi rohkem, saab täiendava uurimistööga alustada näiteks Climb Kilimanjaro Guide põhjalikest kirjeldustest. Soovitan nautida ka 2013. aasta ilusat dokumentaalfilmi, mis on vaadatav nii YouTube’i kui dokumentaalsarjade lehe kaudu.

Järgmisel korral kirjutan juba lähemalt ka meie vallutuse valikutest ja detailidest! 😉

Millest kõik algas ehk kui head mõtted teoks saavad

Aasta siis oli…

Kui tollane kursavend Risto mulle mõned aastad tagasi Aafrika kõrgeima tipu – Kilimanjaro – vallutamise ideest rääkis, ei mõelnud ka kordagi, et see pole minu jaoks. Vastupidi – mõte oli üllatav aga mida rohkem ta infot jagas, seda selgemini kujutasin ette end kott seljas mäe lumise tipu poole marssimas.

Vahepeal on olnud mitmeid arutelusid, kas minna ja millal aga nagu ikka, tuleb elu vahele kui just kindlaid plaane paika ei pane. Soovitan ka sul nüüd lugemise vahel taustaks hea ja teemakohane eesti muusika panna:

Tänaseks on asja üle mõtlemisest ja arutamisest saanud reaalne plaan. Meie algajatest mägironijatest seltskonnas on olnud erinevaid huvilisi, kindlaid minejaid aga nüüdseks kolm – mina, Risto ja sõbranna Liisa. Meist keegi ei ole varasemalt taolisi seiklusi ette võtnud. Minu senine kõrgeim tõus on olnud Austrias Söldenis lumelauareisil hullates kui imelise vaatega nõlva tipus uhkeldas 3340 meetri silt.

Erinevatel faktilistel põhjustel saab meie Kili vallutus toimuma 2018. aasta veebruarikuus. Kui võiks arvata, et reisini jäänud poole aasta jooksul leiad mu igapäevaselt Eesti küngaste vahel jooksmas, siis tegelikkuses nõuab see mägi vaid vaimset ja materiaalset ettevalmistust. Kilimanjaro kasuks otsustamise põhjustest ja mäest endast kirjutan eraldi mõnes järgnevas postituses. Liiga pika teksti puhul pidavat ju tähelepanu hajuma… ja seda ma ei tahaks! 😉

Kilimanjarole mineku teekonnast otsustasin blogi pidada, kuna see distsiplineerib mind olulisi ja põnevaid asju vahetult kirja panema. Mälu on mul nagu haugil, samas mäletada tahaksin palju. Lisaks väärib selline põnev seiklus jagamist ja on ehk inspiratsiooniks ning õpetliku info allikaks kõigile, kes samuti heast uitmõttest kindla plaani vormivad.

PS! Kevadel Erki Pärnoja kontserdil käies esmakordselt Mellow Mountain’it kuuldes sulgesin silmad ja olin 5:15 minuti möödudes veendunud, et see on minu mäkketõusu lugu: pärast mitmepäevast teekonda, hapnikupuudust ja täielikku kurnatust tundub päikesetõus Aafrika tipus just täpselt nii idülliline.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén

Liitu blogi jälgijatega või jaga seda teistega!