Teekond Aafrika tippu

Kilimanjarole

Author: Kadri (Page 1 of 4)

Tansaania seiklusele joon alla: õppetunnid & soovitused

Tansaania reisist on mitu nädalat möödas ja selle aja olen ma edukalt haigena veetnud. See on aga andnud tavapärasest rohkem aega Kilimanjaro vallutusele ja safaritele tagasi vaadata ning see kogemus enda jaoks läbi mõelda.

Panen kirja mõned mõtted, mis kas siis mäele või “loomaaeda” minejatele minu kogemusest kasulikud võiksid olla:

  • kõik seikluseks vajalik on võimalik ja TASUB mahutada käsipagasisse, et vältida asjade hilinemisest või kadumisest tulenevat stressi (kontrolli lubatud pagasi mõõte! :));
  • sõltuvalt valitud Kilimanjaro rajast erineb veidi ka jalatsivalik, aga soovitan kindlasti kaasa võtta mugavad, hingavad ja pehme tallaga tossud + laagritesse plätud;
  • kui otsustad kasutada soojapakke, testi neid eelnevalt ja anna neile enne paigaldamist piisavalt hapnikku (tipuööl jäi minu omadel hapnikku väheks ja need ei toiminud);
  • kui matkad päikeselisel ajal, kasuta mütsi ja/või buffi, mis kaitseb kaela + kindaid juba esimesest päevast alates, kuna meil põlesid käed kepikõnnist ära. Oluline on ka päikesekreem ja seda tasub panna kogu näole, kõrvadele ning kaitsta ka huuli!
  • joo nii palju kui vähegi suudad, minu hinnangul soodustab seda camel pack. Tipuööl külmub vesi nii pudelis kui camel packis, nii et võimalusel kasuta kotti, mille vooder soojendab nii vett kui voolikut. Pudelite ja vooliku, veetkoti ümber pane sokke ning riideid, et külmumist edasi lükata.
  • varu endale kaasa piisavalt snäkke, kõige paremini toimisid minu jaoks mäel energia- ja proteiinibatoonid. Ma olen ülimalt tänulik PULS Nutrition Eestile ja Geelijaamale, kellelt sain mäetoidule täienduseks nii maitsvaid batoone kui geele.

Igapäevaselt tarbisin 1-2 PULS Bar Energy batooni, mis meeldivad mulle nii maitse kui efektiivsuse poolest. Need olid heaks vahepalaks, andsid energiat ja rahuldasid ka magusaisu! 🙂

Sõltuvalt päeva raskusest, tarbisin lisaks ka SiSi batoone ja geele. Esimestel päevadel kasutasin enam batoone ja hiljem geele. Mind batoonid ja geelid oluliselt rohkem jooma ei ajanud, aga ampsamine soodustab veelonksu võtmist ja kaasa valitud geelidest osa olid ka nö hüdreeriva toimega, seega topeltkasu!

Puhkepausil tehtud foto, nosisime geele ja taustal on Uhuru peak! 🙂

Tipuööl läks mul küll süda pahaks ja söömine ning joomine olid pea välistatud, aga geelid ega batoonid õnneks ära ei külmunud, kuna olin needki sokkide sisse ja sisetaskutesse pakkinud.

Kokkuvõtvalt tarbisin päevas kombineeritult 2-3 batooni/geeli ja mõned neist veel õhtul kui pärast sööki oli näksimis- ja magusaisu. Maiustamisele kohalikud kokad mäel väga mõelnud ei ole, nii et meie slovakist kaaslase šokolaad kulus ka kiirelt :).

  • kui sa tunned, et mäel on kehv olla, keha ei jaksa edasi minna ja üldsegi, milleks kogu see jant?! SIIS pea meeles, et alla on kõige lihtsam anda, hilisem saavutustunne aga korvab kõik! 😉
  • safarile võta kaasa putukatõrjevahend (mäel neid pole), mida läheb vaja eelkõige õhtuti kui sääselised aktiviseeruvad;
  • vaheta endale kaasa nii dollareid kui šillinguid, kuna dollaritega makstes on paljudes kohtades kõrgem hind ja kohapeal vahetamine on samuti kursiga sinu kahjuks;
  • kui saad, laena kaasa GoPro kaamera, sest pärast saad klippidest meeldejääva video kokku panna ja see on kordades ägedam kui pelgalt fotod;
  • nii mäe- kui safaritripi saad broneerida ka kohapeal aga soovitan Kilimanjaro reisikorraldaja otsida varem, et saaksid enne minekut kõik küsimused esitatud ja veenduda, et tegemist on usaldusväärse seltskonnaga. Safari osas sain aru, et pole vahet, millal ja kellega sa oma loomavaatlused planeerid, mida väiksem on su oma kamp, seda rohkem üllatusi on kohapeal. Tee endale selgeks, mida ja keda sa näha tahad, sest loomade osas mõned pargid kattuvad. Nii et rahulikku närvi, sest jällegi – safarid ise on seda väärt! 🙂

Kindlasti soovitan lugeda nii raamatuid, blogisid kui teisi mäe- ja safarireisiga seotud kirjutisi. Seal on kogu vajalik info kirjas, mis aitab nii vaimselt kui varustuse mõttes ette valmistuda… AGA tegelikkus selgub alati kohapeal! 🙂

Täiendus!!!

Sain valmis Tansaania seikluse kokkuvõtva pikema video:

Lõpuks on ka kõik sebrad videosse koondatud:

Sebrafetiš ehk kolm päeva Tansaania safarites

“I asked the Zebra,
are you black with white stripes?
Or white with black stripes?
And the zebra asked me,
Are you good with bad habits?
Or are you bad with good habits?
Are you noisy with quiet times?
Or are you quiet with noisy times?
Are you happy with some sad days?
Or are you sad with some happy days?
Are you neat with some sloppy ways?
Or are you sloppy with some neat ways?
And on and on and on and on and on and on he went.
I’ll never ask a zebra about stripes…again.”

/Shel Silverstein/

(koondtõlge: sebra triipude üle ei tasu pead murda :))

Pärast Kilimanjaro seiklust ja ühte puhkepäeva reisisin kohaliku liinibussiga Moshist Arusha linna, et panna Tansaania reisile punkt imelistes safarites. Eelarvamuste kiuste oli teekond Arushasse turvaline, buss moodne ja tüütuks kujunes ainult kuum ilm ning teeoludest tulenev pikk sõiduaeg 80 km = 2,5 tundi. Teeolude all pean silmas iga paarisaja meetri tagant maanteel olevaid kiirust piiravaid muhke, mida on seal tõesti palju. Maantee ääres on pea vahetpidamata külad ja kõnniteed puuduvad, nii armastavad kohalikud sõiduteel kõndida ja liiklusõnnetused põhjustavad Tansaanias kõige enam surmasid. Aeg läks aga üpris kiirelt, kuna bussis üürgas telekast kohalik hip-hop/rap muusika ja need videod olid päris haaravad. Lisaks muutus loodus Arusha poole liikudes lopsakamaks ja poolel teel ilutses Meru mägi (4 565 m). Naljakas oli see, et suuremates peatustes piirasid bussi sisse näksimismaterjaliga kaubitsejad, kes näiteks grillitud maisitõrviku mu aknast sisse surusid, et ma selle kindla peale ostaks! 🙂

Arushas suundusin esmajoones ööbimispaika ja nautisin seal samas pitsat. Mäetoidule oli see tõeline vaheldus! Sain teada, et pean hommikul 8:30 valmis olema ja olin safarite eel ikka väga ootusärevuses. Ma ei hakka siia kirjeldama kohalikku safariga seotud korraldust, see on omaette ooper 🙂 aga kui keegi plaanib minna, siis võin selle tohuvapohu osas muljeid jagada.

Safarid toimisid selliselt, et me olime džiibis, mille katus tõsteti parki jõudes üles ja kui nägime huvipakkuvaid loomi, sõitis autojuht aeglasemalt või peatus, et saaksime suud lahti vaadata-jäädvustada. Taolisi autosid oli igas pargis ohtralt ja kui eemalt oli näha, et ühes kohas on kamp autosid koos, oli selge, et mõni põnev loom seal oma asja ajas. Rajad olid autodel ees ja parkides olid isegi teeviidad ning lõunaplatsid, kus kas piknikuna või autodes söödi. Viimane ettevaatusabinõu tuli ette võtta kaagist ahvide või näljaste kullide ja lindude tõttu. Pargid olid väga puhtad ja loomade-lindude toitmine rangelt keelatud. Teel olles oli autost väljumine ja eluslooduse segamine samuti keelatud. Respekt!

Minu esimene safaripäev möödus Tarangire pargis. Selleks liitus minu ja giidiga kaks jaapanlast ning pidime sõitma ca 1,5 tundi, et parki jõuda. Kohe alguses ei suutnud ma seda elu ja olu ära uskuda. Olime vaevu parki jõudnud kui märkasime kaelkirjakuid puude varjus end jahutamas ja lehti nosimas. Järgmisena möödusid meist imekenad kitseliste karjad (ma ei mäleta kellegi liiki, nii et lahterdan nad oma äranägemise järgi :)). Kõige enam oli selles pargis elevante ja neid võisin päeva jooksul kokku lugeda 30-40 kanti!!! Mitmel korral olime neile nii lähedal, et londiste nosis autost meetri kaugusel põõsast. Tarangires nägime ka erinevaid ahve ja emalõvisid. Kaslastele kohaselt lesisid nad keskpäeval puude varjus aga üks neist pakkus meile endast ka jalutades vaatepilti. Lõvi on ikka safari kuningas küll!

Safarituuri lõpetasime pärastlõunal ja kuna pimedani oli veel aega, pakkus giid, et kas soovime ka masaide külla minna. JAH! 10 dollari eest ootas meid ees tervitustants, nägime masaide elu-olu, meeste hüppamisrituaali ja algupärast tuletegemist. Kogu küla tundus mulle peaaegu usutav aga hiljem kuulsin ikka, et päriselt ei suuda ka masaid muutunud ühiskonnas oma asja ajada ehk nad on suures osas linnadesse kolinud või on nende külaelu moodsamaks muutunud. Põnev oli sellegipoolest, isegi kui see kõik näitemäng oli…

Teisel safaripäeval liitus minuga paarike USAst, nad on juba 7 kuud maailmas ringi rännanud ja jätkavad seda kokku 12 kuud. Väga inspireeriv ja tore tutvus! Giidiga koos seadsime aga suuna Manyara järve parki. Mina liitsin selle pargi enda reisiplaanidesse, kuna olin eelnevalt lugenud ja vaadanud lugematul hulgal fotosid, mis kinnitasid, et seal on PALJU flamingosid. Kes mind lähemalt tunneb, see teab, et flamingod on mu linnuarmastus!

Park oli ööbimispaigast ca poole tunni tee kaugusel. Kohe alguses tundus see täiesti teistsugune koht, teed ümbritses tihedam puude-põõsaste võsa ja raske oli sealt silmaga midagi eristada. Kõige enam nägime selle retke jooksul ahve ja lagedamale jõudes samuti kitselisi, pühvleid ning loomulikult bumbasid ehk “Lõvikuninga” multikast tuntud kifti sealiiki. Nad liikusid ringi peredena ja huvitav oli see, et süües nad põlvitasid esijalgadel ning liikuma asudes tõstsid sabad tikksirgelt püsti nagu antennid ja panid ajama :).

Selle safaripäeva saatuslik hetk saabus aga siis kui nägin esmakordselt sebrasid. Nad liikusid ringi kampadena ja olid autole väga lähedal, jalutasid muuseas üle tee või vaatasid mulle otsa, ise samal ajal heina mugides. Tõeliselt ägedad loomad! Ma sattusin nende imeliselt triibukehast täiesti vaimustusse, isegi lakk on triibuline! Nad lihtsalt tundusid nii rahumeelsed ja rõõmsad, pruunikama tooniga poegadest ma ei hakka üldse rääkimagi :). Sebravaimustuses tegin neist rohkelt fotosid ja olin oma päevaga väga rahul.

Hiljem nägime veel jõehobuseid tiigis sulistamas ja kahte neist omavahel kaldal rüselemas. Nägime ka erinevaid linnuliike, sh majesteetlikke kulle aga minu lemmikuid flamingosid mitte. Giid teatas üpris tuimalt, et no nad ei olegi ju praegusel ajal siin! Mida? Kus nad on siis? Veidi eemal! Ahah… Olin selles veidi pettunud, et keegi (sh ma ise) mind sellest varem ei informeerinud. Samas on üks põhjus rohkem Aafrikasse tagasi minna!

Manyara pargipäev oli lühem ja jõudsime ööbimispaika varakult. Majutus oli mul mõlemal ööl samas kohas, lounge’iks nimetatud paigas, kus enamik rahvast peatus platsile seatud telkides aga ma suutsin endale majas asuva toa välja kaubelda. Sel pärastlõunal hakkas ka müristama ja väga tugevalt vihma sadama, nii et iseenesest lõppes safaripäev õigeaegselt.

Kolmandaks päevaks oli mul valitud Ngorongoro park, mis tõotas endast kirssi tordil. Sõit parki kestis oluliselt kauem, kuna tegemist on endise vulkaani kraatriga ja pidime kõigepealt kõrgust võtma ning siis kraatrisse laskuma. Temperatuur oli seal oluliselt jahedam ja ootusärevus kasvas iga meetriga. Minu kaaslasteks olid šveitslane, rootslane ja kaks sakslast. Õnneks oli tore kamp!

Parki laskudes sain taaskord korralikku vau-efekti kogeda. Milline avarus ja vaade! Kraater nägi välja nagu hiigelsuur supikauss, mille äärtes on mägine ja metsik loodus. Keskel aga pigem lauge maa, mõned tiigid, järved ja veidi ka põõsaid ning puid. Eelnevatel päevadel kohatud loomad olid enamuses kõik kohal aga korda kümme ehk suurte karjadena. Kõige enam kohtasime taaskord sebrasid, pühvleid, erinevaid kitselisi aga ka ägeda harjaga kurgi, koiotte ja metskassi. Lõvid peesitasid taaskord varjus ja sellest oli kahju, kuna just Ngorongoros nähakse lõvisid live’is endale toitu murdmas või perega askeldamas. Suurest viisikust jäi minul puudu ninasarvik, keda antud pargis harva kohtab ja üldse on neid kahjuks maailmas üha vähem alles…

Ngorongoro park oli safaripäevadest mu lemmik. See keskkond oli iseenesest nii lummav ja ajas mul ära igasuguse isu loomaaeda kedagi läbi võre vaatama minna. Ahjaa! Ma nägin kahel päeval ka leopardi, kes mõlemal korral puu otsas lõunauinakut tegi aga seda pidin binokliga jälgima, sest nad tee ääres uinakut teha ei riski. Aga, nähtud!

Lisan siia veel mõned fotod ja kuna ma olen siiani sebradesse täiesti armunud siis panin kokku ka mõned GoProga tehtud klipid Ngorongorost:

This slideshow requires JavaScript.

Sammuke edasi, kaks tagasi ja nii me tippu jõudsimegi!

Jätkan sealt, kus viimases postituses muljetamisega pooleli jäin – meie matka 4. päevast. Selleks päevaks oli ette nähtud seni pikim teekond Horombo laagrist Kibo omasse. Pakkisime end soojemalt riidesse ja asusime varakult teele. Ümbritsev muutus taas igal sammul ja ühel hetkel ei näinud me teel enam ei puid ega põõsaid, vaid kõrbetaolist loodust.

Selle päeva teekond oli väga väsitav, liikusime aeglaselt, enamiku teest saatis meid tuul ja poolpilves ilm. Õnneks oli teine osa rajast laugem ja saime kividel ronimisele vahelduseks lihtsalt kepikõndida…

Lõunapausiks olime end veel soojemalt sisse pakkinud ja jõudsime näljastena piknikualale. Selleks hetkeks olime vist kõik juba kergelt pahurad, et me varem lõunatada ei võinud, kuna jõuvarud olid tõesti otsas. Liisal tekkis vahetult enne pausi ka peavalu, mis tuure kogus ja lõunapausiks väga tõsiseks muutus. Õnneks oli meie slovakist kaaslasel tugevatoimeline valuvaigisti käepärast ja mõne aja pärast andis valu tabletile alla. Meie kõigi jaoks oli see ilmselt esimene hetk, kus mõtlesime, et kõrgustes uitamine ei olegi naljaasi.

Mõne aja pärast laagrisse jõudes seadsime end kiirelt sisse, saime süüa ja pakkisime kohe ka tipu vallutamiseks vajalikud kotid. Meile oli ette nähtud und maksimaalselt 5 tunni jagu, kuna äratus oli 00:00. Tegelikkuses magas meist kõige enam Risto, teised vähkresid unetuse ja ärevuse küüsis. Äratuse hetkel olime küll erksad aga eelneva päeva teekonnast väsinud, samas vaim oli minekuks valmis! Sõime mõned küpsised ja jõime teed ning oligi aeg.

Pakkisime end korralikult sisse. Otsustasin lumelauapükste alla panna kaks paari sooja pesu pükse ja jope alla 4 kihti soojendust. Saabastesse panin kohe soojendavad padjakesed ja sama ka kinnastesse. Miskipärast need toimima ei hakanud ja kasu sain alles peaaegu tipus olles Bergilt lisaks saadud teisest kihist pakikestest. Ise julgen arvata, et soojapakikesed ei saanud käivituseks juba laagris piisavalt hapnikku.

Teele asusime kottpimedas, keppidega, pealampidega ja kaasas oli meil ikka korralik varu vett ning snäkke. Mina ja slovakk tassisime oma kotte ise, teiste seljakotid olid giidide ja lisaporterite käes. Meiega olid 3 algset giidi ja 2 abilist juhuks kui keegi peaks alla tulema või on veel lisaks kotte vaja tassida. Ühel hetkel loobusin õlavalude tõttu ka oma kotist ja slovaki kraami asus samuti üks abilistest kandma.

Mäe suunas liikudes oli näha, et juba oli startinud veel 3-4 rühma, kes nagu jaaniussid tipu suunas rühkisid. Tipu ööl meid ees oodanud tõus oli USKUMATULT JÄRSK. Selline tunne oli nagu roniks mööda seina üles. Esialgu oli pinnas liiva ja kruusa segune, mis tähendas, et samm vajus läbi. Tundus nagu me liiguksime 1 cm edasi ja 2 tagasi. Liikusime siksakis, et tõusu laugemaks muuta ja peatusime vaid äärmisel vajadusel. Ma arvan, et see oli esimesel tunnil kui Risto otsustas tagasi pöörduda, ülejäänutega jätkasime.

Öö oli selge, mis tähendas, et ca 3-4 paiku läks ilm külmaks ja minu varbad ning sõrmed hakkasid valutama. Püüdsin neid igal võimalusel liigutada aga kasu sellest suurt ei olnud. Lisaks läks mul süda pahaks ja see välistas mu suutlikkuse juua või süüa. Lõpptulemusena olin väga nõrk, näljas, värisesin ja liikudes käis pea ringi, justkui tuikusin edasi. Meil kõigil oli raske, vaatasime eesolija kandadele ja keskendusime ainult järgmise sammu sooritamisele. Üles tipu suunas või alla Moshi linnale/Keeniale vaatamine muutis peapöörituse vaid hullemaks…

Ühel hetkel jõudsime tõelise väljakutseni, mida nimetatakse päriselt zigzagiks. Ma ei suutnud seal ära imestada, mis meid ees ootas. Suurtest kividest moodustunud hunnikud, mille vahelt giid teed juhatas. Ebareaalne ronimine ja arvestades meie seisukorda tundus sel hetkel võimatu, et me üles esimese lootustandva vahepunktini jõuame. Ma ei tea kui kaua see kestis aga ühel hetkel hakkas päike tõusma ja me tegime viimased ponnistused üle kiviääre ning peatusime hetkeks Gilman’s Pointis (5680 m). Minu jaoks oli seal kerge vaimne “kokkukukkumine”, kuna ma tundsin ennast nii nõrgana ja külmununa, et edasiminek paistis võimatu.

No pain, no gain! Meie veevarud olid külmunud ja ainsana saime rüübata lonksu slovaki jahtunud teed ning võtsime paar ampsu batoonidest. Olime jõudnud kraatri servale ja nägime tippu tähistavat tulukest. Isegi seal olles tundus see võimatult kaugel olema. Meie ümber oli tekkinud lund ja teekond muutus küll laugemaks aga ikka tuli aeg-ajalt üle kivide turnida.

Järgmine vaheetapp oli Stella Pointi jõudmine. Sealt on keskmiselt tunnike Uhuruni ja Stella Point on ühtlasi ka koht, kuhu jõuavad välja osad teised rajad ehk need rajad ei läbi seda õudust, mis meil enne Gilmansit oli!

Ma ei suuda sõnadega kirjeldada, mil viisil me tippu jõudsime, sest see oli tõesti täielik eneseületus aga ME TEGIME SELLE ÄRA! Me olime paistes, üliväsinud, näljas jne aga emotsioonid lõid pea kohal kokku. Saime seda ülevat olekut nautida vast veerand tundi kui tuligi tagasi alla startida. Tipu vallutasime 22.02.18 aga tegime Eesti 100 puhul kodumaale varakult ka tervituse! 🙂

Teekond alla ei olnud midagi leevendavat. Pigem oli kogu aeg peas mõte, et lihtsalt ei jaksa sealt alla tulla! Päike säras taevas ja hakkas nägu kõrvetama, õige pea tuli kihte vähemaks võtta. Teekond kividelt ja vajuvast pinnasest alla oli kõike muud kui lihtne. Me mitte ei kõndinud alla, vaid kiiruse ja enda säästmise huvides libistasime end läbi liiva-kruusa-kivide. Tolmupilve sees taaskord iseendaga võideldes kestis allatulek Kibo laagrisse ca 3 tundi. Seejärel anti meile kerge eine, aega hetkeks hinge tõmmata ja juba pidimegi taas teele asuma, et jõuda veel samaks õhtuks tagasi Horombo laagrisse. Paaritunnise matka asemel kestis allaminek ca 5 tundi ja peatusi me eriti ei teinudki, lihtsalt nii suur soov oli kuhugi juba kohale jõuda ning puhata. Jalad olid korralikud makaronid ja vähemalt minu keha ega vaim ei olnud veel täpselt aru saanud, kus nad kõigest mõned tunnid tagasi ära käinud olid :)!

Horombosse jõudes suutsime lihtsalt vedeleda, vaevu end pesta ja sööma vedada. Ma arvan, et me uinusime veel varem kui tavaliselt ja see oli kõige sügavama unega öö kogu matka jooksul. Hommikul päädis karm teekond muidugi täieliku huumoriga, kuna meie kõigi näod olid tundmatuseni muutunud – paistes! Kõige enam minu, Liisa ja Risto omad. Ma ei hakka kedagi hirmutama ja neid imelisi fotosid siia laadima aga mäeõhk ja päike olid teinud oma töö, mis ei kadunud täielikult isegi järgmiseks päevaks.

Pärast hommikusööki ja toimetusi suundusime mäest alla ja võtsime hotellis sisse kohad basseini sees ja äärel. Lihtsalt mitte midagi peale muljetamise ja mõnulemise ei jaksanud teha.

See oli meie kõigi jaoks seni raskeim väljakutse nii kehale kui vaimule. Ma vaidlen kindlalt vastu kõigile, kes Marangu rada lihtsaks nimetavad. Meil vedas, kuna ilmad oli head, giidid asjalikud ja meie oma punt toetav ning äge. Oleks neis aspektides midagi nihu olnud, oleks kogu teekond veel raskem olnud.

Sama kindlalt kui väidan, et Kilimanjaro vallutus on väga raske, soovitan see kõigil siiski ette võtta. See ei tähenda, et peaksid mägironimisega tegelema hakkama, aga looduse elamuse, eneseületuse ja kogu eluks meeldejääva kogemuse saamiseks on see suurepärane valik! 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Väravast aklimatiseerumiseni – läbi raskuste tipu poole!

Eelmisel nädalal lõppenud 14-päevast Tansaania reisi on raske kokku võtta. Ma pole veel pilte ega videosidki korralikult vaadata jõudnud ja emotsioonid alles ootavad läbielamist. Sündmusi oli palju, aga et kuskilt alustada, jagan meie 6-päevase Kilimanjarol veedetud matka esimese poole muljeid. Esimesse ossa koondan matka esimesed kolm päeva, et jutt ja piltide rodu liiga pikaks ei veniks.

Taustaks soovitan panna Tansaania muusikat (maitsemeelte rikastamiseks! :)):

Tansaaniasse jõudsime päev enne mäele minekut, seega oli meil aega lennust puhata, Moshi linnas ringi vaadata ja oma giididega varustus üle vaadata. Matkale eelnenud päeval kohtusime esmakordselt meie Karibu Adventures’i giididega. Näitasime neile ette, mis varustus meil olemas on ja leppisime 18.02 hommikuks retke algusaja kokku.

I-III päev

Meie esimene mäepäev oli pühapäev ja hommikul tuldi meile majutusse järele tavapärasest suurema mikrobussiga, mis oli juba inimesi täis. Selgus, et eelmisel päeval meiega kohtunud kahele giidile lisandus veel kolmas. Lisaks olid bussis kokk ja porterid. Reisi lõpuks saime teada, et kokku abistas meid 16 inimest! Meie kambaga liideti ka üksik Slovakkia rändur, kellega kiirelt hea klapi leidsime ja ühtlasi oli temast kogu mäematka vältel meil kõigil kasu. Ta oli varasemalt mitu mäge vallutanud ja just ekstreemsemate reiside kogemusega, nii et saime temalt nõu, abi ning muidugi täiendust oma ägedale seltskonnale :).

Pärast tunniajast bussisõitu jõudsime Marangu raja väravasse (1860 m). Registreerisime end Kilimanjaro matkajatena, saime kätte selle päeva lõunaks ette nähtud eine ja olimegi valmis. Meie väikese grupi etteotsa asus giid Francis, kes kohe alguses väga aeglase tempoga meid tagasi hoidis. Portereid me esimesel päeval eriti ei kohanud, kuna nad liikusid oma rada pidi. Järgmistel päevadel nägime korduvalt kott pea peal sprintivaid kandjaid, kes meist nagu seisvatest postidest mööda kihutasid.

Esimene päev mäel möödus lopsaka loodusega metsas. Rada oli küll oodatust järsem ja kivisem, aga loodus oli tõesti kena. Igal sammul tuli maha vaadata, ent jõudsime siiski puu otsas aega veetvaid ahve näha. Kandsime juba alguses oma seljakotis 3-4 liitrit vett, lõunaeinet, vihmakindlat jakki jms, mis aeglases tempos liikumisele veidi koormust juurde andis. Ilm oli loomulikult väga soe, kuigi bussiga mäe suunas teel olles tajusime, et võrreldes Moshiga oli õhk värskem ja temperatuur veidi madalam.

Esimesel päeval läbisime ca 5 km ja seda 4 h jooksul, mille sisse kuulus ka lõunapaus. Pärastlõunaks jõudsime esimesse – Mandara laagrisse (2715 m). Vaatamata päikesepaistele oli ilm kõrguse muutuse tõttu jahedam ja tuligi kasutusele võtta esimene soojendav kiht. Laagris saime kätte oma 4se hüti, slovakk pidi võõra seltskonnaga liituma. Hütid olid kolmnurksed, väikesed, puust majakesed, kus puulavatsitel oli õhuke madrats ja padi. Sättisime end sisse ja siis ootas meid ees hiljem igapäevaseks saanud õhtuoode: popkorn, küpsised ja tee. Söömine (va lõuna) toimus alati eraldi suuremas majas, kus kõik laagri asukad oma laudade taha kogunesid.

Pärast snäkke tegime giididega veel tunnise lõõgastusmatka lähedal asunud Maundi vulkaani kraatrisse. Jällegi saime nautida ilusaid vaateid ja põnevat loodust. Seal kohtasime ka valge selja ja puhvis sabaga ahve. Matka järel ootas meid ees esimene õhtusöök – supp, praad (riis, frititud kala, kastmes köögiviljad) ja tee. Värskeid salateid ja lahti lõigatud puuvilju me igaks juhuks mäel olles ei söönud.

Esimesel õhtul ja ka kõigil järgnevatel õhtutel ning hommikutel kohtusime oma kolme giidiga, kes meile järgmise päeva kohta infot andsid. Lisaks mõõtis peagiid Robert meil nimetissõrme otsast spetsiaalse vidinaga vere hapnikusisaldust. Jätsime meelde, et kui see näitaja alla 60 langeb, on jama majas. Esimesel õhtul olid numbrid kenasti normis (mul 92)! Mul oli kogu selle päeva vältel päris karm peavalu, ei tea millest. See püsis kuni tabletini ja rohkem ma peavalu pärast Kilil muretsema ei pidanud. Esimese päeva saavutusena suutsin juua 2 l vett, mis õnnestus kindlasti tänu camel packile.

Jällegi kujunes kohe algusest peale harjumuseks eriti varajane magamaminek, mis tähendas, et ca 20-21 vahel olime kõik magamiskottides ja uue päeva ärevuses uinunud.

This slideshow requires JavaScript.

Teisel päeval ärkasime varakult ja teele asusime ca 9 paiku hommikul. Stardile eelnes washi-washi, mis tähendas, et meie “kelner” koputas hüti uksele ja äratas meid üles ning tõi siis hetk hiljem kõigile väikese plastmasskausikese sees sooja vett. Luksus missugune! Tegelikult oligi, sest saime siiski mingilgi viisil pesta ja ka pottidega tualetimaja külastada.

Hommikusöögiks oli vesine puder ja kui ma ütlen vesine, siis ma mõtlen, et putru moodustavaid x vilja helbeid tuli peaaegu ette kujutada. Maitse oli sel aga magus ja kuna meile oli teada, et just esimestel päevadel tuleb väga palju süüa, ei olnud pirtsutamiseks mahti. Täienduseks saime veel omletti ja pannkooke. Hommikusöögile järgnes check-up ehk hapniku mõõtmine (mul 89), juhised päevaks ja asusimegi teele.

Jällegi oli rada üpris järsk ja loodus muutus nagu eelmiselgi päeval iga sammuga hõredamaks ning puud madalamaks. Kokku kõndisime teisel päeval 11 kilomeetrit ja 6 h. Kuigi oli alles matka algus, väsisid jalad kividel turnimisest kiirelt ja ka seljakott tundus raskem kui ta ilmselt oli. Igapäevaselt pole ju harjunud koda kaasas kandma… Kuuma päikese ja puude vahel viludas marssimise võlu oli aga see, et ei olnud ei palav ega külm, vaid paras.

Lõunat kandsime ka teisel päeval oma seljakottides ja umbes poole teise päeva teekonna läbimise järel peatusime söömiseks ette nähtud platsil. Sinna olid paigaldatud lauad ja toolid, nii et jällegi pealinna vurledele kohane olemine. Teisel päeval suutsin juua 3 l vedelikku (maitsestasin porteritelt saadud vett SiSi vitamiinidega tablettidega) ja täiendasin eineid spordibatooni ning ühe geeliga.

Pärastlõunal ca poole 3ks jõudsime Horombo laagrisse (3720 m), kus veetsime kaks ööd. See laager kujunes mu lemmikuks, kuna saime suurema hüti, kus olime seekord 5kesi. Laager oli suurem, inimesi rohkem, vaated imelised ja olemine mõnus. Horombos on inimesi rohkem just seetõttu, et seal tehakse aklimatiseerumise päev ja seal peatuvad ka juba tipu vallutanud matkajad.

Teise päeva lõpuks olime kõik juba üpris läbi, nii et lesisime enne õhtusööki ja uinusime pärast taas varakult. Washi-washi käis ka laagrisse saabumise juurde, samuti ootas meid enne tõsist söömaaega popkorn jms.

Kolmas päev mäel oli meil igaks juhuks juurde võetud ja planeeritud aklimatiseerumiseks. Pärast tavapärased protseduure võtsime kotid selga ja asusime Horombost ca 2-tunnisele matkale sebra kiviks nimetatud koha juurde. Teekond oli kergest jalutuskäigust kaugel, kuna taaskord oli rada justkui kuivanud jõesäng – järsk, kive täis ja vaatamata abiks olnud käimiskeppidele tuli kogu aeg oma sammu jälgida. Aklimatiseerumise matka lõpetuseks jõudsime laagrisse tagasi ja saime tavapärasest enam puhata. Laadisime akusid ja valmistusime juba tõsisemate kõrguste vallutamiseks. Kilimanjaro lumine tipp oli Horombost kenasti paista ja see terendas nagu porgand meil silme ees.

Ilmaga vedas meil kõigil neil päevil. Vihma sadas vaid ühel ööl aga hommikuks polnud sellest jälgegi. Saime öösel kuulda ka meeletult tugevat müristamist, mis meid kõiki korraks äratas. Öösiti saime nautida tähistaevast, millesarnast saab Eestis ilmselt maapiirkondade pimeduses imetleda… Kui tekib küsimus, et miks öösel taevast nautida, siis see oli ära joodud veekogusega kaasnev paratamatus :). Hommikuti ärkasime koos päikesetõusuga ja päeva jooksul saime näha, kuidas mäe ümber pilved moodustuvad. Romantikute unelm!

Järgnevate päevade kohta ei ole mul mälule täienduseks märkmikus kirjas sõnakestki aga pingutan, et tulevaseks postituseks meie IV päeva ja tipuöö ning allatuleku seiklus ka võimalikult detailselt kirja panna. Siia veel aga nautimiseks mõned pildid Liisa kaamera klõpsude valikust. Mul on telefoni ja GoProga tehtud pilte-videosid veel sadade viisi aga igaks asjaks on oma aeg… 🙂

This slideshow requires JavaScript.

TEHTUD! Kilimanjaro on vallutatud!

Eile hommikul 8 paiku jõudsime Aafrika katusele ja pärast ca 7 h kestnud teekonda olimegi Uhuru Peakis!

Lisan siia hetkel vaid kinnituse, et väljusime lahingust võitjatena ja luban, et kui pärast safarit jm seiklusi tagasi olen, jagan põhjalikumalt kõiki muljeid!

See oli uskumatu kogemus! 🙂

(Kui püüaksin siit korralikke postitusi teha… jõuaks Kili liustikud enne ära sulada kui miskit valmis saab :))

Page 1 of 4

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén

Liitu blogi jälgijatega või jaga seda teistega!